Bai Mudan

LEGEND

---

Lääne dünastia Han ajal (220 e.Kr – 265 e.Kr), oli noor inimene prefekt, kelle nimi oli Mao, aus ja seadusekuulekas, kuid valitsuses olevate korrumpeerunute ametnike pärast, ei suutnud ta leida enda kohta ühiskonnas, seepärast võttis ta enda ema ning leidis elukoha paksus metsas. Valge hobuse peal sõitsid ema ja poeg mööda kitsast metsarada, kuni neid suurepärane ennetundmatu aroom võrgutas. Aroom oli niivõrd meeldiv, et nad ei märganud, kuidas tee äärde ilmus hallipäine vanamees lapse näoga. Nähes võõraste imestunud nägu, rääkis ta neile, et aroom pärineb lotus’e tiigist Kaheksateist Valget Pojengi. Imelisemat paika elamiseks ei olnud ema ja poeg endale ette kujutanud. Et tänada seda suurepärast kohta, ehitas Mao pühamu ja tema ema Huhu istutas imelise tee. Ühel talvel, väsimusest ja juba ka vanusest hakkas emal suust verd tulema. Mao jooksis ringi naabruses, et leida kas või mingit ravimtaime ja aidata ema. Ta väsis väga ära ning heitis teeraja kõrvale pikali ja uinus.

Unenäos nägi Mao jälle halli vanameest lapse näoga, kui seekord tundis ta tema ära. See oli Põhja Polaartähe Vaim (南极仙翁), vanaduse ja pikaealisuse patroon. Ta rääkis Mao’le, et ravimtaimeks tema emale on hautatud karpkala, noore värske teega. Kohe, kui Vaim lõpetas jutu, ärkas Mao üles. Olles täis lootust, et ema saab terveks, jooksis ta kodu poole. Jõudes koju, tahtis poeg rõõmustada ema enda unenäoga, kuid tuli välja, et ema oli näinud unes täpselt sama vanameest. Poeg suundus koheselt jääga kaetud järvele kala püüdma ning saigi karpkala. Kuid kust võtta talvel noort teed? Kõlas suur pauk. Mao pööras ümber ning nägi Kaheksateist Valget Pojengi, mis muutusid korraga teepõõsaks, mis olid kaetud noorte teelehtedega. Noormees jooksis rannikule. Teelehed osutusid väga aromaatseteks ja õitsevateks lehtedega. Mao tegi emale karpkala koos lehtedega valmis, et ta terveks saaks ning haigus andis tõesti järele. Huhu palus pojal rääkida naabrusele nendest imelistest ravimlehtedest, et ka teised inimesed saaksid enda haigus.